My Kosovo

In my motivation letter I wrote: „Have you ever had a feeling that something good is about to happen? Have your sixth sense told you „Do it!“ even before you know what you have to do? I had this feeling when I saw a list of new EVS projects. Right when I saw Kosovo in that list I knew that this is the place and the project for me.”

I still remember the feeling I was experiencing when I wrote that. Now, more than one year after writing that and after concluding my project, my enthusiasm is even bigger. It WAS the right place and the right project for me.

During the six months I met incredible people, heard unbelievable stories and visited extraordinary places, but most importantly, I was happy. I had a chance to work on projects and topics that I love the most. I had a chance to be creative, to enjoy every single moment.

When people ask me what I learned the most from the project, I would say that I learned to know myself. I learned how to be free, how to be grateful, how to wake up with a smile every morning. I wouldn’t have learned those things without the people I met. There are no words to say how thankful I am for every single person that came into my life. No matter if they were colleagues, neighbors, best friends, other volunteers or my students. I really mean it when I say that each of you gave me something priceless. I hope you all know how thankful I am for that!

Along with personal development, I learned a lot about new cultures, traditions and the Balkans as a whole, and even a bit of a new language too. During the project, I really tried to enter into this completely different world for me and I believe I was successful. Though, there are still some things I didn’t figure out in six months. For example, why do people wash the streets every week? It’s impossible to count every moment I thought that it had been raining, but after a couple of minutes realized that it had been just another Collective Street Washing Day. How can people consume so much sugar? Instead of asking “Do you want some sugar with your tea?” I’m asking now: “Do you want some tea with your sugar?”. And I still start laughing every time somebody asks me if I am tired. Do I look so bad? But overall, I love this weirdness.

There are also a lot of great things in Kosovo besides people of course, such as absolutely amazing nature, very nice weather (although people like to complain a lot about it… try living in the North Pole) and the one and only- MACCHIATO! All this together makes Kosovo unique. 2000 kilometers might sound like a lot, but this special place will always be close to my heart, no matter what.

20160301_162954

Advertisements

Kuus

Ei suuda tegelikult veel uskuda, et kuuest kuust on järsku saanud kuus päeva (sic!). Alles see oli, kui ma külmkapist rohutirtsu leidsin, busstäie suitsetavate lastega albaania läbulaulusid kuulasin, rannas karu kohtasin, keset Skopjet ettepaneku sain vanainimestevärki teha, elu esimese toidumürgituse üle elasin, suurejoonelisel peldikuavamisel käisin, meeleavaldajaks hakkasin või napilt aastavahetuse üle elasin. Hiljutistest sündmustest võiks sellesse nimekirja lisada selle, kuidas nii umbes 10-aastane poiss minult ööklubis suitsu küsis, mille peale ma tõesti ei osanud muud teha, kui lihtsalt naerda ja ohata: “Balkan”.

Minult nii mõnelgi korral küsitud, kas elu Kosovos on päriselt ka nii fun nagu minu sotsiaalmeedia kontode põhjal järeldada võiks. Jah, tegelikult ka on! 1. septembri hommikul, kui ma peaaegu südamerabanduse sain ootamatu rahastusprobleemi tõttu, otsustasin, et Minu Kosovo saab olema tšill. Loomulikult võiksin kirjutada paksu raamatu probleemidest, mis siinse eluga kaasas käivad, aga milleks?!

Ilmselt eelneva tõttu tuli nii mõnelegi üllatuseks minu arvamuslugu eelmisel nädalal Postimehe arvamusportaalis (variant 2: olen endast lihtsalt lolli mulje jätnud inimestele). See oli miski, mida endale lubasin, et poole aasta jooksul teen: kirjutada vähemalt üks artikkel. Kuigi veel pärast viite kuud olin kindel, et see saab olema vabatahliku tööst, siis tuli lugu Kosovo poliitiliselt olukorrast kuidagi nii loomulikult. Mina olen igal juhul uhke, lubadus täidetud. LOE SIIT!

Lisaks võiks uhkusega teatada, et olen viimasel kuul tublisti Kosovos ringi reisinud ning nädal enne koju sõitu võin öelda, et külastasin kuue kuu jooksul kõiki kohti, mida siin näha soovisin.

Mirusha juga

20160207_12495220160207_125811_Pano20160207_140801

Prekaz, kus toimus Kosovo sõja kuulsaim massimõrv, mille käigus tapeti Kosovo Vabastusarmee liider Adem Jashari ja suurem osa tema perekonnast

20160211_13493820160211_14044420160211_13562320160211_141405

Gracanica, Serbia küla, mis on üsnagi isoleeritud, kuigi asub üsna Prishtina lähedal.

20160214_145128

Valge Drini juga (tõlkisin oma suva järgi) Radavci külas ehk viitsisin kaamera kätte võtta. Minu absoluutne lemmikpaik Kosovos!

IMG_1610IMG_1647IMG_1666IMG_1659IMG_1705

Olen nüüd vist valmis koju tulema! 🙂

Teie Kjarita!

Why I love Kosovo?

As a foreigner, the first thing people ask you in Kosovo (of course after all this almost endless small talk) is if you like it here. When you dare to say “Yes!” people almost forget breathing and shout: “WHY?”

Jpeg

To be honest, I didn’t know what to expect from Kosovo. And yes, Kosovo is a lot different from what I am used to. But it has always felt like home here, from the second we landed in Prishtina. This is what I love here the most, people make you feel welcomed.

children

When you get out from the airport and see a bit of the nature that this tiny Balkan country has. WOW! I love every single mountain, valley, river, waterfall. Did I already mention mountains? Moreover, all of this is preserved very untouched. For example, when you want to see Mirusha you have to find your own way there. This is so cool, I felt like a little Mowgli there!

20160207_125811_Pano

After the airport and all of this incredible nature, it is time for a coffee. It is really mysterious how people who don’t drink coffee can survive in Kosovo. There is no better way to relax  after a long day than sitting outside in the sun and drinking macchiato. I remember my first time trying it, it felt like I had licked a rainbow. How is it even possible that something tastes so good?

macc

When you are drinking your coffee you have a lot of time to truly discover Kosovars. You know, coffee breaks are long here. As I already wrote, people are hospitable. The more you get to know them, the more they will take care of you. If I could get one euro every time someone has told me to be careful, I would be a billionare. I think most of the people have an image of Kosovo as a dangerous place. I have to admit, I have never felt safer than here!

IMG_1892

As hours pass and you are still drinking this one macchiato, at the same time getting to know Kosovars better and better, you find yourself thinking: “How the hell are they so strong?” All this history and present which is still not very easy but people manage it. And they manage it well. It seems that Kosovo is full of Supermen and Superwomen! Especially Superwomen.

hero

If you are lucky, you will be invited for a family dinner after the coffee break. At first, it might be a bit difficult to remember who is who, for sure there will be a lot of people greeting you. After the olympic games of small talk (again) they will start bringing you food. A lot of food. Waffles, apples, grapes, wine (!), pasul, pite me mish, pite me spinaq, pite me djath, peppers, flija, salat and so on and on. By the end of the dinner you might be lucky enough to meet that Superwoman who prepared all this. Shout-out to all mothers in Kosovo. You are amazing!

20151003_182132

Though, the day is about to end but you still want to see what more this country can offer you. No problem. Kosovo is so small that you just need couple hours to travel from one part to another. Which is good because then you can go to Prizren whenever you want. After being amazed by the city, by all of those mosques, churches, narrow streets, you will go up to a castle and think back to your day. I’m pretty sure that you find yourself thinking how much you love Kosovo.

prizren

Urime! Kosova, i befshe 100 vjet!

Kisub nutuseks

Olukord Kosovos on muutunud äärmiselt plahvatusohtlikuks. Ma olen suur emotsioone täis pomm, mis on iga hetk plahvatamas. Rõõm, kurbus, segadus, teadmatus- kõik tunded, mida üks inimloom ilmselt üldse tunda võib, on kokku sattunud. Kuigi kojutulekuni on jäänud rohkem kui kuu, siis viimane nädalavahetus kulges juba hüvastijättude rütmis. Euroopa vabatahtliku teenistuse koolitusseeria jätkus, asukohaks sedakorda Serbia, Sremski Karlovci, pisike linnake Belgradist paaritunnise bussisõidu kaugusel. Ja Serbiaga taaskohtumist olin põnevusega oodanud juba oktoobrist alates!

Loomulikult ei saa Balkanil reisides üle ega ümber meeldivatest ja vähem meeldivatest üllatustest. Sedapuhku planeeritud hommikust bussi lihtsalt polnud, mistõttu oli meil pisikese reisiseltskonnaga Prištinas 12 tundi vaba aega, väljas möllamas leebe lumetormike. Olen ilmselt seda juba varasemalt maininud, aga Kosovo pealinn pole just mu lemmikute nimekirjas, see on lihtsalt jube igav. Õnneks on mul maailma parimad kohalikud sõbrad, kes meid rõõmsasti võõrustasid. Pärast mitmeid-mitmeid tunde absoluutselt kõikidel teemadel vestlemist, pikemaid ja lühemaid uinakuid ning võitlust lumetormiga, oligi aeg Serbia poole asuda.

20160116_142306
Üks esimesi turistikaid Kosovo pealinnas

20160108_132951

20160125_154850
Vaade minu töökohalt number 2. Kas nii on üldse võimalik tööd teha?
20160123_072256
Kell 07.30 Priština, õhutemperatuur -21 kraadi

Olukord Kosovo-Serbia piiril on siiani ajuvaba. Omades passis Kosovo lennujaama templit, Serbiasse asja pole, sest nende silmis oled riiki sisenenud illegaalselt. Samas on kahe riigi vahel piirikontroll mis piirikontroll, Serbia poolelt väljudes saad passi väljumistempli. Kuidas on Kosovo Serbia osa, kui “piiri” ületades Serbiast lahkud? Mingisugust loogikat otsida ei tasu. Balkan, noh. Igal juhul, kui olemas on ka ID-kaart, siis on kõik jokk.  Meie reisil tõsteti üks Türgi neiu bussist välja ja keelduti teda Serbiasse laskmast just ülaltoodud põhjustel. Õnnetuseks oli ka tema 12 tundi Prištinas passinud ning pidi südaöösel külma ja lumetormiga kuskil pärapõrgus leidma plaan B. Ma ei taha mõeldagi, mida ta tunda võis. Meist ta sinna maha igal juhul jäi.

Meie esimeseks sihtkohaks oli Novi Sad, veerand miljoni elanikuga linnake Põhja-Serbias, kus meid võõrustasid seal elavad, juba armsaks saanud kaasvabatahlikud. Taaskord olid kõik peale minu prantslased, mistõttu minu prantsusekeele sõnavara jälle rikkalikum on. Ma arvan, et pidevalt juhuslikult ainult prantslaste seltskonda sattumine (ja pool ajast mitte millestki aru saamine) on karmavõlast, mis ma paari aasta eest Tallinna ööelu nautides endale tekitasin: pärast paarikümneminutlist vestlemist prantsuse noormeestega teatasin ma täiesti järsult, et mulle tegelikult ikka prantslased, kes seostusid sellel hetkel minu jaoks arrogantse olekuga, tegelikult ei meeldi ja üleüldse, prantsuse keel on jube kole. No vot siis, hetkel pean nentima, et minu parimad kaasvabatahtlikest sõbrad on justnimelt va konnasööjad. 20160117_09411020160118_14452920160118_14453420160118_14490020160120_15265520160120_16310020160120_16311720160120_16381920160120_16450220160121_190539

Pärast ligi nädalakest Vojvodina piirkonna avastamist oli aeg Belgrad vallutada. Rongijaamas sain oma silmaga üle kaeda kurikuulsad “pagulased, kes meie kultuuri hävitama tahavad tulla”. Teate, nad ei üritanudki kirkadega kirikuid lammutada või tänavasilte araabiakeelsete vastu vahetada. Kedagi ei vägistanud ka. Päris aus olla, siis viimased ligi viis kuud olen ma pidanud elama tähelepanu keskpunktis, kümnest inimesest kaheksa jääb mind Kosovo tänavatel jõllitama, mitte vaatama, vaid jõllitama, aga Belgradi rongijaamas võisin tunda ennast kõige harilikuma halli hiirekesena. Olukord oli väga rahulik, ei mingeid prügihunnikuid või teab mida nagu peavoolumeedia põhjal võiks eeldada. Kõndisid rahulikult ringi paksude talvejopedega, Saksamaa logodega kotikesed seljas, nende vahel mõned Punase Risti vabatahtlikud olukorda jälgimas. Loomulikult on olukord Serbia lõunapiiril mõnevõrra teistsugusem.

Paljukiidetud Belgrad midagi enneolematut polnud. Ehk olin ootused liiga kõrgeks ajanud. Iseenesest oli tore olla vahelduseks suurlinnas ning pärast kõiki neid kuid Kosovos, Albaanias, Makedoonias, Bosnias ja Montenegros, tundus Serbia ikka väga läänelik, mis oli korraga nii kodune, aga üllataval kombel ka võõras. Ühel hetkel seisin keset toidupoodi ning rõkkasin: “Hey guys, it’s a supermarket, a real super market!”. Mu reaktsioon tuli eneselegi üllatuseks, aga pagan, see oli päriselt nagu Selver või Rimi! Lihtsad asjad, mis ununevad nii kiiresti, mida otseselt ju tegelikult ei igatsegi, aga mis tekitavad koduse tunde.

Belgradi tuuri juurde kuulus loomulikult ka kesklinna kurikuulste pommitatud hoonete üle kaemine. Tekitas ikka ebameeldiva tunde küll. Üleüldse üritatakse seal igal nurgal inimestele meenutada 99ndat aastat, et jumala eest keegi seda ei saaks unustada ja eluga edasi minna. 20160122_17094520160122_17104920160122_17140420160122_17152020160122_17150920160122_17153620160122_171958

20160122_134121
Tram of good vibrations

20160122_180033

20160122_173347
Sellel pildil peaks olema kujutatud 1999. aastal pommitatud hoonet, aga väljas oli pime, seega kasutage parem googlet
20160122_172937
Hot Dogi pizza

20160122_144856

Pärast toredat nädalat oma armsa vabatahtlike perekonnaga veetmist oligi aeg hüvasti jätta. Nii palju inspireerivaid inimesi, nii palju põnevaid lugusid, nii palju humoorikaid vestlusi. Nende inimestega võiks luurele minna küll!

12645102_1139106676123168_31132155216935052_n
Autor: Edyta Serafinska

Kuna juba viimased paar nädalat kõik mulle igal võimalusel lähenevat lahkumist meenutavad ning see mind alati kole kurvaks muudab, siis üritasin Belgradist lahkuda positiivses meeleolus ning “Good bye” asemel ütlesin “See you soon!”. Missioon oli edukas, null pisarat Serbias! Sellele järgnes vähe keerulisem ülesanne, jätta hüvasti oma Kosovo parima sõbraga, kes mõneks kuuks kõikide unistuste täitumise maale kolib. Ilma temata oleksin ehk juba oktoobri lõpul välisministeeriumile anuvaid kirju saatnud, et koju tagasi saada. Temaga sai pool Kosovot läbi reisitud, tegelikult rohkemgi. Nii võimatuna, kui see ka ei tunduks, suutsin ka talle naeratusega lehvitada, teadmata, millal või kas me üldse veel kohtume.

Ma ei tea, kas ma suutsin natukenegi anda edasi neid emotsioone, mis mind viimasel nädalavahetusel valdasid, aga igal juhul olin ma ikka täiesti läbi omadega, lootes kodus passimisega varjata end kõikvõimalike uute emotsioonide eest, kui ükshaaval hakkasid mulle kirjutama kodused sõbrad. Pole paremat tunnet, kui näha/kuulda oma armsaid sõpru, kellega võib-olla pole viimaste kuude vältel nii palju saanud suhelda, kui tahaks, ütlemas kui väga sind koju oodatakse. Aitäh teile selle eest! Aga pidite te kõik ikka selleks ühe ja sama päeva valima, eriti pärast sellist nädalavahetust?!

Teie varsti kodus Cairit

Kaunis kaunimaks

Eelmise postituse jätkuks pean ütlema, et võrdlus sellest, et antud arst oli täpselt sama professionaalne nagu mina 5-aastase mängudoktorina, ei olnud sugugi liialdus. Härra kirjutas mulle välja kaks ravimit, millest kumbki minu tervislik seisundi paranemisele kaasa ei aidanud ega üldse nende sümptomite raviks mõeldudki polnud. Lisaks, ühte ravimit soovitas ta mul manustada kaks ja pool korda rohkem, kui ravimi infolehel täiskasvanu jaoks lubatud on. Kõigest hoolimata olen tasapisi paranemas, öösiti ei tahagi nuga haarata, et iseseisvalt kopsud välja opereerida.

Inspireerituna kogemusest tervishoiusüsteemiga, otsustasin veel ekstreemsustega tegeleda. Viimased poolteist kuud veel jäänud siin armsas Kosovos, ei saa ometi jätta võimalust kasutamata võtta kõik, mis võtta on. Ma käisin juuksuris.

Siinkohal on paslik saata musid ja kallid kõikidele endistele töökaaslastele, kes pikka aega minu jubedatele naljadele vapralt vastu pidasid. Kujutasin terve selle kogemuse ajal, kuidas te seda kõike nähes õhku ahmiksite ja miniatakke saaksite.

Kujutage ette avarat minimalistliku sisekujundusega salongi, mis tervitab maheda jazzmuusika, aroomiküünalde lõhna ja naeratavate töötajatega. Ukse sulgudes jätad maha tööstressi ning unustad ennast paariks tunniks professionaalide kätte.

Nüüd unustage see kõik, sest loomulikult mitte midagi ülalmainitut ma ei kogenud. 15 ruutmeetri suuruses ruumikeses vahtis mulle ukse avades otsa nii kümme inimest, kellest nii mõnedki toetasid tagumenti suvalisele kapinurgale, sest ruumi lihtsalt mitte kuskil polnud. Järjekord oli pikk. Pidin pealt vaatama nelja inimese juukselõikust, enne kui minu kord tuli. Kui arvate, et ma veetsin seal terve päeva, siis eksite. Reaalselt vist sain nii 15-20 minutit oodata. Kuidas see võimalik on?

Kokku oli salongis tööl neli inimest, neist ainult üks oli juuksur, ülejäänud kolm siis vastavalt vajadusele peapesijad, kuivatajad, toidukullerid, ahjukütjad või lihtsalt suitsetajad. Jah, iga viie minuti järel süüdati koni põlema. Ehk siis sisuliselt minut kulus juuste pesemiseks, kaks minutit lõikuseks, kolm föönitamiseks, misjärel oli viieminutiline konipaus. Null minutit koristamiseks. Põrandat kattis nii viimase paari tunni jooksul teenindatud klientide karvkate. Kas juba on piisavalt sürrealistlik?

20160112_171757[1]
Salafoto. Ei julgenud avalikult pildistama hakata, arvestades minu valetamisoskust, poleks nad ealeski uskunud, et tahan sellest imekaunist salongist pilte teha.

Lõpuks jõudis kätte minu kord. Oh, ma olin elevil! Peapesu meenutas kanamunade vahule kloppimist. Lärts shampooni, säuh-säuh kätega, loputamine, lärts palsamit, kiirelt veega üle, rätik pähe (mitte isegi korralikult kuidagi kinnitades, vaid see reaalselt lihtsalt pähe visates, et noh, vaata ise kuidagi), tõuse püsti ja JÄRGMINE. Lõikuseks jagati juuksed umbes neljaks ehk siis neli korda tsik-tsik-tsik, korra pilk peale, käib küll ja VALMIS! Ainus asi, mis silmi pööritama ei ajanud, oli kuivatusprotsess. Ma pole kindel, kas ma oleksingi midagi veel jubedamat enam üle elanud.

Kuna pidin veel oma juhatajat ootama, siis sain sealset atmosfääri veel 10 minutit nautida. Kosovo on nagu päriseluversioon teleturustükskõik, kuhu ka ei läheks või mida ka ei kogeks, a-l-a-t-i käib juurde “Aga ka see pole veel kõik!”.

Albaanlastel on komme üksteisega suhelda karjudes. Mõnikord räägitakse lihtsalt sellest, kui ilus ilm väljas on, aga ilma keelt tundmata võib arvata, et üks osapool lõi teise ema maha, või midagi analoogset. Ühesõnaga, ma ei pööranud palju tähelepanu, kui üks hetk pooled salongis olnud inimesed röökima pistsid. Mõne aja pärast sain aru, et arutlema hakati Kosovo poliitika üle (millest kirjutasin SIIN). Võin vanduda, et situatsioon on väga lähedal vägivalla eskaleerumisele, aga näha karja naisi, koni näpus, vaidlemas, kes on parem, kas korrumpeerunud organikupeldajad või vägivaldse Suure Albaania (Kosovo+Albaania) ihalejad, oli nii naljakas, et hoolimatust korduvalt põske hammustamisest, ma päriselt naersin nende üle. Ent siis pöörduti minu poole:
“Sina pooldad opositsiooni või, ah?”giphy
“A, ma, öööö, ma ei tea. Ma ei ole üldse poliitikast huvitatud.”

Nii ma seal salongist mõned minutid hiljem välja jalutasin, uue kogemuse võrra jälle rikkam ja konihais juustes.

Teie ikka veel õnnelik Cairit

Puhkus Kosovos

Umbes viimased poolteist kuud on mind vaevanud veider köha, mis mõnel päeval ilmutab end rohkem, mõnel vähem. Sama “haigus” vaevab ka mu ameeriklasest sõpra, kes pärast visiiti arsti juurde, sai teada, et see üsna levinud nähtus siin mittekohalike seas, sest õhk on üsna saastunud. See VÕIB olla tingitud sellest, et põlema pannakse kõik, mis ette juhtub ning olukorda ei muuda kindlasti ka paremaks kohvikud nullilähedase ventilatsiooniga, kus umbes 20 inimest korraga suitsetab. Ühesõnaga, ma ei muretsenud väga, kui aasta viimastel päevadel kriipiv kurk ennast aina enam meelde tuletas.

2. jaanuaril Albaaniast koju jõudes, sain aru, et asi on seekord vähe tõsisem. Teades, kuidas lihtne külmetushaigus mind üldjuhul nii hullult maha murrab, et ma paar päeva ainult surmast mõtlen, hakkasin liitrite viisi teed jooma. Hiljaks jäin. Kogu keha valutamas, nina-kurk turses, kinnitasin kõikidele oma kohalikele sõpradele, et see on täiesti normaalne reaktsioon minu puhul, nädala pärast on kõik juba enam-vähem korras. See vastus neid aga ei rahuldanud, küll tassiti mulle hunnikutes rohtusid koju ning iga ärajoodud Theraful järel vaadati sügavalt silma ja küsiti:
“Noh, tunned end nüüd vähe paremini, jah?”
“Ee, noh, mitte päris, ma just minut tagasi alles võtsin rohtu.”
“Oi, oi, oi, siis pead küll kohe arstile mine ja antibiootikume küsima.”
Olen juba varem tähendanud, kuidas ravimeid võetakse siin väga kergekäeliselt. Kui teatasin, et mul on endal ka mõned looduslikud vahendid kaasa võetud kodust, siis noh, ega nad just eriti palju minust ei arvanud.

Pärast nädalat voodis kudemist ning kõikide sõprade kõnede vältimist (sest nad nagunii tahtsid ainult küsida, kas ma olen juba arstil käinud), otsustasin Kosovo tervishoiusüsteemi siiski üle kaeda. Loomulikult tuli mul haiglas nii kümme korda vastata, kuidas mul läheb. Ikka hästi, ikka hästi, mis sest, et nägin pärast nädalast voodis lebamist oma paistes silmadega ja ninaga välja nagu trammi alla jäänud joodik. Kuna mind saadeti lastearstile, siis pidin sellise kauni välimusega oma korda ootama koos paari-aastaste lastega, kes õudusega vaatasid heledapäist tulnukat. Vaesed lapsed, isegi kehv olla ja siis veel mina ka seal niimoodi…

Pärast kohustuslikku “Kuidas läheb?” asus õde koheselt uurima, kust ma tulen, mida ma Kosovos teen, miks ma siin olen, kuhu ma pärast seda lähen, millega mu vanaemad tegelevad, mitu õde-venda mul on. Olles teada saanud minu eluloo, hakkas ta peedistama minuga kaasas olnud sõpra: kes sa oled, kus sa töötad, miks ma sind varem näinud pole, seda-toda tead jnejne. Mitte sõnakestki haigusest!

Lõpuks arsti kabinetti jõudes jätkus kõik samamoodi, aga kuna ma just olin terve oma eluloo võhivõõrale ära rääkinud ning mu ainus soov oli tagasi oma voodisse kebida, siis ma lihtsalt piirdusin jah-ei vastustega. Õnneks oli ju mul sõber kaasas! Samal ajal, kui ta mind stetoskoobiga kuulas, viis ta läbi ülekuulamist. Väga hea lahendus riigi raha kokkuhoidmiseks: uurija ja arst 2-in-1. Pärast 3-minutilist visiiti, mis nägi välja täpselt nagu lapsena arsti mängimine sõpradega, kirjutati mulle välja köhasiirup, mida ma pole vist üle 15-aasta juba manustanud, ent maitseb sama hästi nagu lapsepõlves (jehuuu), ning ninasprei, mis on 125 ml pudelis, olles ilmselt mõeldud elevantidele.

Ahjaa, lisaks oli äärmiselt vajalik ankeeti märkida minu ema ja isa nimi. Aivar on Balkanil ülilevinud piprakaste (või midagi taolist), mistõttu on alati huvitav siin kellelegi oma isa nime mainida.
“Oot, oot, kas päriselt su isa on kõndiv piprakaste?”

Jpeg
Ninasprei kõrvuti 1,5l pudeliga, päriselt ka ma ei tea, mitu aastat ma seda võiksin kasutada
Jpeg
Meil oli ka kunagi lumi. Aga nüüd on ainult päike ja natuke alla 10 kraadi.
Jpeg
Minu esimene isetehtud burek, maitses nagu…halb burek.

Kas ma mainisin juba, et meil on sellel nädalal päris ametlik puhkus? Vähemalt leidsin endale tegevust.

Teie elevandisuuruses Cairit

4/6

Mitte just igaüks ei saa öelda juba 2. jaanuaril, et tema uusaastasoov on täitunud, aga just nõnda õnnelik on minu saatus. Aasta esimesel sekundil pigistasin silmad kõvasti kinni ja soovisin, et peaksin vastu vähemalt teise jaanuarini. Siin ma olen!

Selle aasta pühad olid kardinaalselt teistsugused kui varasemad ning erinevad ilmselt ka tulevastest. Jõuludel võõrustasin seitset prantslast, ühte ameeriklast ning ühte albaanlast, kellest varasemalt teadsin ainult nelja. Jõulud võõrastega- ei kõla just eriti paljulubavalt, eksole. Ometi sõime traditsioonidele kohaselt liiga palju (aga mitte seapraadi 😦 ) ning jõime ebanormaalsetes kogustes koduveini, mida valmistab iga teine pere Kosovos ise ning on üks parimaid veine, mida ma saanud olen. Südaööks lõime end üles ning kobisime kirikusse, mis minujaoks oli esmakordne kogemus jõuluõhtul. Ühtlasi oli üsna veider minna kleidikesega pühakotta, aga asjatult muretsesin, kõik olid end viimase peale vuntsinud, sest pärast kirikut ootas linnas suur pidu. Vastupidiselt minu ootustele on moslemienamusega Kosovos jõulud väga oodatud püha. Näiteks kõik tuttavad, keda kirikus kohtasime, on moslemid, kellest enamus kodus jõule kui selliseid ei tähista, vaid pigem veedavad õhtu väljas sõpradega pidutsedes. Seega kirik südaööl on lihtsalt soojendus eesootavaks peoks.

Pärast mõnetunnist uinakut hakkasin kõiki üles peksma, sest olin lubanud, et läheme lastekodusse, kus ma vabatahtlikutöö vabal ajal vabatahtlikuna käin. Kuna inimestega, keda sa nii 12 tundi tagasi esimest korda kohtad, on üsna keeruline mingit plaani välja mõelda, siis improviseerisime suures osas, aga lõppkokkuvõttes kukkus välja üks meeldejäävamaid päevi mu elus. Väga palju meisterdamist, mängimist, laulmist, tantsimist, söömist ning naeru. Kuigi ka teised jäid lõpuks päevaga väga rahule, siis mulle läks kogu üritus ilmselt kordades rohkem hinge. Olles pisut tuttav nende laste lugudega, samas nähes neid tobedaid mänge tehes siiralt naermas, on uskumatult hea tunne. Lahkudes kulus umbes pool tundi kallistamise peale, millega jätkasime paar päeva hiljem, kui oma tavapärast inglise keele tundi andma läksin.

Jõulupuhkusele järgnes paar erilist tööpäeva, mille jooksul organiseerisime kogu detsembrikuu jooksul erinevate tegevuste raames teenitud rahaga ostetud kauba abivajavate peredeni. Näha, et aastal 2015 elab mõni pere veel telkides, on kirjeldamatult jube. Kõik see paari päevaga kogetu oli ilmselt see, mida iga vabatahtlik vähemal või rohkemal määral mingi hetk kogeb: mõnus bitch slap reaalsuselt.

Reaalsus ei jätnud mind rahule ka hiljem, kui noortekeskuse aastalõpupeol töökaaslastega moodustasime tiimi nimega Pensionieelikud. Oot, oot, ühtäkki ma polegi enam enda sõpradega õpetajate üle naermas, vaid olen see, kelle üle naerdakse?!

Pärast kõiki emotsioone otsustasin, et katsetan veel korra Albaaniat, äkki on olukord paari kuuga paranenud. Ei, ei olnud. Kui eelmine kord kohtusin karuga, siis see kord sattusin põhimõtteliselt sõjatandrile. Kummalisel põhjusel arvasid inimesed, mitte ainult lapsed, et hullult põnev on rakette inimeste sekka lasta. Näha nii 8-aastast tüdrukut isa poolt süüdatud tulevärki teiste omavanuste tüdrukute vahele viskamas, on kergeltöeldes huvitav kogemus. Kui ka veel 24 tundi hiljem keegi tänavaauku nähes hüüdis: “Watch out!”, siis automaatne reaktsioon oli käed näo ette panna ja selg keerata. On tõeline õnn, et järgmine uus aasta on alles 363 päeva pärast.

Tantsimisest polnud pääsu ka sellel korral, vehkida südaööl keskväljakul nii viiekümneliikmelise seltskonnaga albaania rahvatantsu, aeg-ajalt paigutajatega pihta saades, on unustamatu kogemus, pärast mida võin öelda, et ka teisel katsel ei hakanud Albaania mulle meeldima.

Lõpetuseks veel lühike lugu sellest, kui kasulik mõnikord rumalat blondiini mängida. Kui üldjuhul on mul kombeks hambahari mitte endaga kaasa võtta, mistõttu mul iga kord uue hambaharja ostmise tõttu terveks eluks vist juba varud olemas on,  siis sellel korral unustasin oma ajutise “elamisloa”. Minnes oli tollionu õnneks vahva sell, kes inglise keelt ei kõnelnud, seega pärast paariminutilist albaaniakeelset pärimist “kus tuled, kuhu lähed, miks nii kaua Kosovos oled olnud”, mille peale ma lihtsalt pead raputasin, ta loobus. Tagasi tulles aga otsiti inglise keelt kõnelev ametnik, kes küsis, kas ma lähen *** (suvaline linnanimi Kosovos). Ütlesin, kuhu ma päriselt lähen ning mängisin, et ei saa aru, mis probleem on. Ilma selgitusteta sooviti kena päeva ja olingi jälle oma armsas kodus.

Teie täitsa elus ja terve Cairit

3/6 ja natuke peale

Minu armastus jõulude vastu on saanud sellel aastal korraliku põntsu. Endale omaselt hakkasin kaks kuud varem kuulama jõululaule. Juba novembris hakkasin lugema päevi jõuludeni. Jah, mul on juba mitu kuud olemas ideed, mida kellelegi kinkida ja söön kilo mandariine päevas alates päevast, mil need poodides saadaval olid.

Vaikselt hakkasid aga tulema tagasilöögid. Prištinas pakutav hõõgvein pole pooltki nii hea, kui ma harjunud olen, aga olgu, äkki veel märtsikuus leiab Selverist allahinnatud glögi. Jõulupuid ei pandudki esimeseks advendiks üles. Kõik kuused siin on võltsid, mis sellel aastal Tartusse püstitatud kiigemetsaga (loe: jõuluparadiis) võrreldes on nagu õudusunenägu (pliis ärge võtke seda enne märtsit maha)! Kuigi mulle piparkoogid muidu eriti ei maitse, siis vähemalt ühe piparkoogi tahaks ikka ära süüa, aga kust ma neid veel saan (kes veel pilte postitab piparkookide tegemisest, läheb pahalapse listi)?! Ahjaa, perekond ja sõbrad on ka 2000km kaugusel…

Mida lähemale jõulud jõuavad, seda enam ollakse imestunud, et ma ei lähegi jõuludeks koju. Samad inimesed. Iga päev. Alguses arvasin, et mis see ära ei ole siis ühed pühad kodust eemal veeta, seda enam, et mul ju tegelikult on siin ka armsad inimesed ümber, kellega koos olla. Ilmselt olekski, kui kõik 2 miljonit inimest siin Kosovos pidevalt ei küsiks, MIKS ma jõuludeks koju ei lähe. giphy

Aga muidu on täitsa laadna.

h6iva

Teie homesick Cairit

Shqipe*

Mul oli pikk-pikk tekst aja jooksul valmis kirjutatud sellest, kuidas ma üritan albaania keelt õppida ja missuguseid toredaid elamusi see on pakkunud, aga pärast tänast tundi ma lihtsalt avasin wordpressi, kustutasin tuimalt kõik ära, et kirja panna järgnev:

Albaania keeles ei ole sõnastikuvorm ei ainsus ega mitmus. Näiteks sõna õde: motra.

Selleks, et öelda, et sul on üks õde, kasutakse sõna motër.
Sama sõna mitmuses on motrat.

Lihtne, eks?
AGA ainusust kasutatakse ainult väljendamaks ühte õde. Kui kirjeldatakse  või räägitakse ühest õest, siis kasutatakse sõnastikuvormi.
SAMAS kui tahetakse öelda, et on kaks õde, siis ei kasutata mitte mitmust, vaid taaskord sõnastikuvormi. Mitmust kasutatakse õdedest rääkimiseks.

Lisaks pole mitmuste ja ainsuste moodustamiseks ühtki loogilist reeglit, lihtsalt loe sõnastik läbi ja voilaaaaa.

Ei saanud midagi aru? Tore, mina ka mitte.

giphy

*Nad ei või isegi normaalsete inimeste kombel oma keelt nimetada selliselt, mis natukenegi meenutaks rahvusvahelist kirjapilti.

Sinqerisht e juaja Cairit

Kohtumine Putiniga

Kes oleks arvanud, et ühel hetkel oma elus hostin külalisi Prištinas ning räägin Kosovo elust ja olust ning samal ajal tutvustan peamisi “vaatamisväärsusi” (loe: vaatamisväärtusetusi). Just seda olen viimase kolme ja poole kuu jooksul loendamatu arv kordi teinud, olgugi et alati pealinna sõites mõtlen: “Eiiiiiiiii, mitte jälle.”

Kui ma esmakordselt teada sain, et ehk toob sügis 2015 mind Kosovosse, hakkasin meeleheitlikult googeldama, et mis riik see selline siis ikkagi on. Muuseas jõudsin oma uurimistööga Mitrovicani, mis asub riigi põhjaosas. Mis teeb selle linna nii eriliseks? Mitrovica on jagatud kaheks: albaanlaste pool ja serblaste pool. Kui olukord mujal riigis on hetkel üsna stabiilne, siis see linn on jäänud pingete tulipunktiks. Näiteks ei ole ministreid lubatud Põhja-Mitrovicasse, mida kontrollivad serblased ning lugematu arv kokkupõrkeid albaanlaste ja serblaste vahel. Lisaks soovitavad paljud ametkonnad sinna mitte minna, s.h ka Eesti välisministeerium.

Enne Kosovosse tulekut pidin käsi piiblil tõotama, et minu kodulinn Klina on põhjaosast piisavalt kaugel ning ma oma jalga ealeski sinna ei tõsta. Olles turvaliselt 2000km kaugusel oma perest, julgen tunnistada, et hakkasin esimesest päevast peale mõtlema, kuidas Mitrovicasse minna. Seega pärast järjekordse “Siin on peatänav, siin on parlamendihoone, see on retarded Bill Clinton”Prištinas, otsutasin et mulle aitab. Ma kahelnud sekundikski, kuhu ma minna tahan.

20151205_112820

Esmaspilgul ei paistnud Mitrovica silma millegi erilisega. Punastest tellistest poolikud majad, lõpmatult palju kohvikuid ning minipoode. Kesklinna ülesseatud turg (loe: suvaline tänav) pakkus kõike, mida hing ihaldada võiks, juurviljadest sokkideni ning sokkidest kõige väiksema tehnikavidinani, mida eales vaja ei lähe. Paarkümmend meetrit eemal turu siginast-saginast on uhke mošee. Pead ei julge anda, aga ilmselt üks suursugusemaid kogu riigis. Sildid hoonel annavad aimu, et mošee ehitus sai teoks tänu Türgile, mis ei ole siinsete inimeste jaoks heas nimekirjas.

20151205_155005
Kogu tänaval oleva melu tõttu oli keeruline mošeed ilma ühegi inimese või autota pildile saada.

Hakkasin juba lootust kaotama, Mitrovica tundus kõige harilikum Kosovo linn üldse. Lisaks oli väljas tihe udu, mis muutis kõik kordades koledamaks. Olles ära näperdanud kõik kivikesed mošee küljes, märkasin tänavat, mis tekitas maailmalõpu tunde, kahesuunalise tänava kõik küljed olid paksult autosid täis pargitud, aga inimesi ei kuskil. Pärast mõneminutlist jalutuskäiku hakkas läbi udu paistma plekihunnik, mille ees seisid kaitsevärvides autod, relvastatud mehed baretikestega surmani tüdinenud nägudega nendes istumas ja sisuliselt igavusest nina nokkimas. Plekihunniku taga varjab ennast sild, mis autode jaoks blokeeritud. Ühtegi silti, mis pisutki selgitaks, miks või mis, pole.

20151205_152017
Vaade sillale Mitrovica lõunapoolsest ehk albaanlaste osast
20151205_155651
Kosovo pass tunnistati hiljuti üheks mõttetumaks, viisavaba liikumine on ainult Albaaniasse, Serbiasse, Montenegrosse , Türki ja Makedooniasse. Viisa saamiseks tuleb täita paarikümne-leheküljeline avaldus, kus muuhulgas küsitakse infot kõikide pereliikmete kohta, soovituskirju, tõestust, et inimesel on motivatsiooni riiki tagasi tulla, piisavalt raha, et reisida jmt

Mul puudub informatsioon, kas keegi on üritanud silda kunagi õhku lasta, igal juhul pidi teisele poole jõudes üle ronima kivihunnikutest, mis kaetud prügiga.

20151205_152333
Vaade sillale Mitrovica põhjapoolsest ehk serblaste osast

Pärast takistusraja läbimist tervitasid meid kirillitsas serbiakeelsed sildid, mis teatasid, et oleme jõudnud Serbia kooseisu kuuluvasse Kosovo ja Metohija autonoomsesse piirkonda. Serbia lipud lehvisid iga elektriposti küljes.

20151205_152428

Samal ajal, kui ma üritasin mõista, kuidas säärane situatsioon umbes 50m eemal albaanlaste kontrolli all olevast Kosovost võimalik on, ning naeru kihistades pilte tegin, koputati mulle õlale: “Vaata SEDA!”

20151205_152524

Hiiglaslikud pildid teise riigi presidendist suvalise kortermaja küljes. Imeline Putin kõndimas eemale põlevast majast. Sõnad on üleliigsed. Sellel hetkel ma mõistsin, kui mõjutatud Serbia ja Kosovo tegelikult Ameerika ja Venemaa valitsuste poolt tegelikult on. Koolis õpitud võitlus ülivõimu “tiitli” nimel sai reaalse tähenduse.

Põhja-Mitrovica paistis silma vaesusega: autod olid kordades kehvemad, kui Kosovos nägema olen harjunud, 20 minuti jooksul kõndis mööda palju inimesi, kes silmnähtavalt abi vajaks. Vaesusest hoolimata pole unustatud natsionalismi, sisuliselt iga maja kaunistas mõni pildike puna-sini-valgest lipust või siis serbiakeelne loosung. Üldiselt tundsin ennast turvaliselt ning soovitan kogemuse mõttes kindlasti piirkonnas viibijatel linna külastada.

Kuidagi läks nii, et ka kogu järgnev nädalavahetus möödus Serbia-teemaliselt. Jätkasime tuuri nimega Kõik Õigeusu Kirikud Käin Läbi 2015. Neist esimese juurde jõudes tabas meid aga üllatus, kui GPS’i näidatud tee äkitselt tõkkepuuga blokeeritud oli. Loogiline järeldus oli, et ehk lihtsalt ei pääse sinna autoga ligi. Hakkasin juba rõõmsal sammul kiriku poole tatsuma, vähemasti suunas, kus ma arvasin kiriku olevat, kui mu sõbrad pakkusid välja, et võiks ikka kõrval olevast metallputkast, mida mina pidasin parklavalvuri hooneks, järgi küsida, kuhu minna. Mul vajus imestusest suu lahti, kui putkast väljus hambuni relvastatud mees, kes nõudis meie dokumente. Jumal tänatud, et ma iseseisvalt ei hakanud kuskile minema, oleks veel maha ka lastud. Pärast dokumentide kogumist teatas härra, et peab helistama ja küsima, kas saab meile külastusloa hankida.

Sama kordus ka järgmises kirikus. Sealne olukord oli veelgi hirmuäratavam, sest metallputkad olid mitmekordsed, meenutades vanglate valveposte. Lisaks olid kõik hooned, kivid, sildid jmt kaetud laigulise võrguga (kuidas iganes seda ka ei nimetata, mida kaitsevägi kasutab tehnika maskeerimiseks). See tundus mulle nii naeruväärne, et ma lausa pidin ühe sõduri käest küsima, milleks see kõik vajalik on. Noh, ta pidas seda sama naeruväärseks, aga ei osanud vastust anda.

Kui hiljem oma seiklustest juhatajale rääkis, avaldas ta imestust, et meiega kaasas olnud kohalik üldse kirikute territooriumile lubati, sest veel mõned aastad tagasi olla see albaanlaste jaoks keelatud olnud. Miski pole siin nii lihtne, kui harjunud oleme ja just sellepärast ma Kosovot jumaldangi!

20151205_152108

PS! Sõitsin siin esimest korda autoga.
PSS! Kõik kaasliiklejad jäid terveks.
PSSS! Põhja-Mitrovica inspireeris mind niivõrd, et muutsin oma telefoni venekeelseks, et mälu värskendada.

Тейе Каирит