Minu armastus jõulude vastu on saanud sellel aastal korraliku põntsu. Endale omaselt hakkasin kaks kuud varem kuulama jõululaule. Juba novembris hakkasin lugema päevi jõuludeni. Jah, mul on juba mitu kuud olemas ideed, mida kellelegi kinkida ja söön kilo mandariine päevas alates päevast, mil need poodides saadaval olid.
Vaikselt hakkasid aga tulema tagasilöögid. Prištinas pakutav hõõgvein pole pooltki nii hea, kui ma harjunud olen, aga olgu, äkki veel märtsikuus leiab Selverist allahinnatud glögi. Jõulupuid ei pandudki esimeseks advendiks üles. Kõik kuused siin on võltsid, mis sellel aastal Tartusse püstitatud kiigemetsaga (loe: jõuluparadiis) võrreldes on nagu õudusunenägu (pliis ärge võtke seda enne märtsit maha)! Kuigi mulle piparkoogid muidu eriti ei maitse, siis vähemalt ühe piparkoogi tahaks ikka ära süüa, aga kust ma neid veel saan (kes veel pilte postitab piparkookide tegemisest, läheb pahalapse listi)?! Ahjaa, perekond ja sõbrad on ka 2000km kaugusel…
Mida lähemale jõulud jõuavad, seda enam ollakse imestunud, et ma ei lähegi jõuludeks koju. Samad inimesed. Iga päev. Alguses arvasin, et mis see ära ei ole siis ühed pühad kodust eemal veeta, seda enam, et mul ju tegelikult on siin ka armsad inimesed ümber, kellega koos olla. Ilmselt olekski, kui kõik 2 miljonit inimest siin Kosovos pidevalt ei küsiks, MIKS ma jõuludeks koju ei lähe. 
Aga muidu on täitsa laadna.
Teie homesick Cairit
BE THE CHANGE OF TOMORROW 